Autor: Diana Paade • 22. juuni 2021

Veebi- ja põimõpe – kiire kohanemise aeg on möödas, nüüd tuleb strateegiliselt mõelda

Õppeasutuste jaoks on väljakutse kohandada veebi- ja põimõpe oma strateegilisse raamistikku.

Autor: Diana Paade

Töötades ühes Eesti suurimatest täienduskoolitusettevõtetest tunnistan ja kogen igapäevaselt õppekavade arendamise ning koolituste planeerimise, müügi, korraldamise ja läbiviimisega seotud väljakutseid, õnnestumisi ja ka ebaõnnestumisi. Koroonaviiruse pandeemiast tulenevad ühiskonna sulgemised 2020. ja 2021. aastal on täienduskoolitusmaastikule jätnud tugeva jälje – paljud koolitused tühistati või lükati edasi, aga paljud koolitused kolisid suuremal või vähemal määral üle veebikeskkondadesse. Nii koolitusasutused kui ka koolitajad on jõudumööda kohanenud ja teinud suuri edusamme veebipõhise õppe rakendamisel - veebiõpe, põimõpe ja hajaõpe ehk paindõpe on saanud osaks igapäevasest sõnavarast.

Täiskasvanute koolituse seadus (TäKS) sätestab täienduskoolituse standardi ja nõudmised täienduskoolituse õppekavale ning õppekeskkonnale. Seadusest tulenevalt peab igal täienduskoolitust pakkuval asutusel olema sõnastatud õppetöö kvaliteedi tagamise alused. Paraku on need reeglina pigem üldsõnalised ja kooskõlas koroonaeelse reaalsuse, mitte tänasega. Koolitusasutuse veebilehel kirjas olevast loetelust olulisem on aga see, kuidas päriselt tegeletakse nii õppetöö kvaliteedi tagamise kui ka pideva kvaliteedi parendamisega.

Tuginen oma tekstis 2020. a Electronic Journal of e-Learning avaldatud teaduskirjanduse ülevaateartiklile (Blieck, Y. jt) „Kontseptuaalne mudel veebi- ja põimõppe tõhusaks kvaliteedijuhtimiseks“ (A Conceptual Model for Effective Quality Management of Online and Blended Learning). Toon järgnevalt välja mõned olulised aspektid, millele täienduskoolitusasutused nimetatud õppevormide rakendamisel peaks tähelepanu pöörama.

Õppeasutuste jaoks on väljakutse kohandada veebi- ja põimõpe (online and blended learning) oma strateegilisse raamistikku ning leida viis, kuidas süsteemselt arendada, rakendada, monitoorida, hinnata ja parendada õppeprogrammide ja kursuste kvaliteeti. Pideva kvaliteedi parendamise (continuous quality improvement) põhimõte tähendab organisatsiooni programmide ja teenuste kõigi aspektide tõhususe parendamist tuginedes seejuures tõenduspõhisele teabele. Seejuures on hädavajalik kvaliteedimudeli rakendamine – kvaliteedimudel määrab, milliste muutujate põhjal ja kuidas kvaliteeti mõõdetakse.

Mainitud artikli autorid on oma töös selgelt viidanud asjaolule, et teadustöödes kirjeldatakse veebi- ja põimõppe kvaliteedijuhtimises põhiliselt kvaliteedi tagamist. Pideva kvaliteedi parendamise põhimõttest lähtudes on aga oluline, et kvaliteedi tagamine ja kvaliteedi parendamine moodustaksid ühtse dialoogilise ja tsüklilise protsessi. Kogu pideva kvaliteedi parendamise tsükli puhul on oluline edendada dialoogi ja pidada nõu kõigi õppeasutuse osapooltega, et strateegiliselt hinnata ja parendada koolitusprogramme ja kursusi.

Kuna veebi- ja põimõppe rakendamine on seotud organisatsiooni eri tasemetega, peaks kvaliteedi eest vastutama nii mesotasandi (juhtkond) kui mikrotasandi (spetsialistid, töötajad) sidusrühmad. Pideva kvaliteedi parendamise põhimõte, kvaliteedimudel ja tõhus juhtimine peaksid aitama professionaalidel veebi- ja põimõpet töösse integreerida, eesmärke seada, ressursse tuvastada, määratleda strateegiad ning mõõta edusamme õppeasutuse visiooni osas. Oluline on siinkohal veebi- ja põimõppe integreerimine organisatsiooni strateegiasse.

Artiklis kirjeldatud pideva kvaliteedi parendamise mudelis on kolm peamist kvaliteedivaldkonda, mis omakorda jagunevad alamvaldkondadeks:

1. juhtimine;

2. tooted;

2.1. programmi disain;

2.2. kursuse disain;

2.3. kursuse elluviimine;

3. teenused;

3.1. tugi õppijatele;

3.2. tugi koolitajatele ja töötajatele.

Selline mudel suunab suurema tähelepanu juhtimisele ja teenustele ning õpidisaini (andragoogiline) aspekt ei avaldu siin piisava põhjalikkusega. Viimase kümnendi jooksul on aga tehtud mitmeid uurimustöid, milles on empiiriliselt tuvastatud veebi- ja põimõppes õppijate vajadused, sh pedagoogilised vajadused.

Ossiannilssoni ja Landgreni (2012) kvaliteediraamistik toob välja seitse nn edufaktorit:

1. usaldusväärsus;

2. läbipaistvus;

3. ligipääsetavus;

4. paindlikkus;

5. interaktiivsus;

6. tulemuslikkus;

7. individuaalne lähenemine (personalisation).

Pideva kvaliteedi parendamise mudel koos seitsme edufaktoriga moodustab piisavalt põhjaliku kontseptuaalse kvaliteedimudeli veebi- ja põimõppe kvaliteedi edendamiseks. Kontseptuaalne kvaliteedimudel on asjakohane seetõttu, et see tuleneb teaduslikust kvaliteedijuhtimise lähenemisest, edendades dialoogi kõigi sidusrühmade vahel organisatsioonis ning samuti õppijatega. Lisaks aitab see asutustel veebi- ja põimõppe rakendamist arendada, monitoorida, hinnata ja kvaliteeti parendada selliselt, et õppijate õpivajadused saaksid täidetud.

Veebi- ja põimõppe kvaliteedijuhtimise puhul viitavad autorid ühe takistusena ebapiisavale konsulteerimisele ja tagasisidele õppijaga. Tihti ei kasutada olemasolevaid andmeid ära nii hästi kui võimalik ning otsused põhinevad intuitsioonil ja osalistel vaatlustulemustel. Seetõttu tuuakse pideva kvaliteedi parendamise ühe olulise alusena välja andmetel põhinevate otsuste tegemist (data-based decision making). Selleks on vajalik, et asutuse töötajad ja juhtkond koguvad, analüüsivad ja tegutsevad vastavalt õppijate tagasisidele paljudest erinevatest allikatest (nt interaktsioonilogid (interaction log), vaatlused, õppijate küsitlused ning õppijate ja juhendajate suhted).

Artikli autorid viitavad ka kontseptuaalse kvaliteedimudeli rakendamisel mitmele keerukusele. Ühe asjaoluna toovad nad välja küsitavuse mudeli mõjust õpiprotsessidele, mis on juba rakendamisel. Teiseks tuleb kindlasti arvestada kontekstuaalsete teguritega, nt organisatsioon, meeskond, spetsialistid ja kogutavad andmed.

Personaliuudised.ee usutluses tunnistavad neli täiendusõppeasutuse juhti, et veebiõpe on tulnud selleks, et jääda, samas tunnistatakse ka õige tasakaalu saavutamise vajadust veebi- ja põimõppe ning lähiõppe vahel. 2020-2021. aastate osaliselt hektilised ja ad hoc uuendused täienduskoolituse vormides on olnud kindlasti vajalikud täiendusõppe jätkuvaks toimumiseks ning andnud täienduskoolitusasutustele väärtusliku kogemuse. Selleks aga, et teha tulevikku vaatavalt õppe planeerimisel olulisi otsuseid, on vaja praegu sellele kogemusele otsa vaadata, koguda ja analüüsida andmeid ning integreerida veebi- ja põimõpe organisatsioonide strateegiatesse. Pidev kvaliteedi parendamine nõuab selget kvaliteedijuhtimist ja organisatsiooni erinevate tasandite koostööd. Kiire kohanemise aeg on möödas, nüüd tuleb strateegiliselt mõelda.

Blogiteksti autor Diana Paade on Tallinna Ülikooli andragoogika magistriõppe üliõpilane ja Äripäeva Akadeemia koolitusjuht. Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli ainekursuse „Kommunikatsioonioskused elukestvas õppes“ raames.

Viited:

Blieck, Y., Zhu, C., Schildkamp, K., Struyven, K., Pynoo, B., Poortman, C. L., & Depryck, K. (2020). A Conceptual Model for Effective Quality Management of Online and Blended Learning. Electronic Journal of e-Learning, 18(2), 189-204.

Digipädevuse sõnastik. Loetud aadressil: https://digipadevus.ee/sonastik/#sonastik

Täiskasvanute koolituse seadus (Riigi Teataja, 2015). Loetud aadressil: https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019093?dbNotReadOnly=true

Koolitusasutuste juhid: praegu on vale aeg viriseda, praegu peab tegutsema. Loetud aadressil: https://www.personaliuudised.ee/uudised/2021/03/29/koolitusasutuste-juhid-praegu-on-vale-aeg-viriseda-praegu-peab-tegutsema