Palju õnne, sa oled nüüd juht ehk 5 asja, mida ma uues rollis õppisin
Ma olen alati teadnud, et ma tahan olla juht. Päev, kui minu ametinimetusele lisandus juhi tiitel, oli minu jaoks üks äraütlemata uhke päev. Olen koguaeg teadlikult selle nimel tegutsenud, et sinna jõuda. Päev, kui üks minu meeskonnaliikmetest väljendas selgelt pettumust, et minust oli saanud selle osakonna juht, oli päev, kus ma hakkasin kahtlema… kõiges. Kuidas ja kas ma üldse kunagi selle inimese enda poole võidan? Äkki keegi ei võta mind selles rollis tõsiselt? Mis siis, kui mulle meeldib idee juhiks olemisest, aga rolli ennast ma välja kanda ei suuda?
Millegipärast juhtimist väga ei õpetata, kuigi see on ühe agara spetsialisti teekonnal võrdlemisi loomulik samm karjääriredelil. Küsige inimestelt, kuidas nad juhiks said. Ma olen üsna kindel, et õppimise asemel saate enamikult vastuse, et neid edutati mingil hetkel. „Tere, siin on sinu uus laud ja inimesed, kes sinust sõltuvad, kellel on kõigil erinevad iseloomud, soovid ja nägemus töötegemisest – juhi nüüd neid.“ Ja eks me, endised spetsialistid, saame kuidagi hakkama, aga paljud meist ei mõtle sellele, et nii nagu programme saab õppida kasutama, saab ka inimesi õppida juhtima. Kui esimest korda Exceli lahti teed, siis ei oska ka palju peale SUM valemi kasutada. Rääkimata sellest, et inimese mõistmine on veel keerulisem kui Excel, sest neil on kõigil tujud ja erinev iseloom. Vähemalt Excel käitub alati ühtemoodi.
Nohikuna, nagu enda kohta öelda armastan, meeldib mulle kogu aeg uusi asju õppida – nüüd siis juhtimist. Jagan sinuga 5 momenti Kristo Krummi koolituselt „Spetsialistist juhiks“, mis panid mind peast kinni võtma ja kõva häälega endale ütlema: „Issand jumal, kuidas ma ise selle peale varem ei tulnud? – See tundub ju nii loogiline!”.
Faktid
Koolitaja: Kristo Krumm
Milline on minu käekiri juhina?
„Ole sina ise,“ ütleb Kristo Krumm. Aga milline mina? Mina pereringis, mina sõpradega, mina tööl või hoopis kõige lõbusam mina, puhkuse mina? Meil kõigil on alateadvuslikult kujunenud mingisugune ettekujutus sellest, milline üks juht olema peab. Suurimaks mõjutajaks on endised ülemused, aga ka Saatan kannab Pradat võib selles rolli mängida.
Pingelistes olukordades langeme oma ettevalmistuse tasemele ja kui sind juhtimiseks ettevalmistatud ei ole, võid leida end esimesel päeval uut meeskonda eesmärkide täitmisega hirmutamas. Kuigi sa ise seda nii väga vihkasid, sest sinu eelmine ülemus tegi seda alati, jäljendad nüüd alateadvuslikult juhina teda. Peale koosolekut mõtled endamisi, et kurat küll, miks ma nii ütlesin või sedasi käitusin, see pole ju üldse minulik.
„Ole sina ise“ tähendab seda, et sa peaksid tegema neid asju, mis tunduvad sulle loomulikud. Sa ei peaks panema hommikul selga juhikostüümi ning olema terve päeva keegi teine. Sa ei pea olema karm ja formaalne, kui see pole sinulik. Kui oled alati olnud pigem familiaarne või armastanud nalja visata, siis see on ka täiesti okei. Pigem leia see tasakaal nende asjade vahel, mis on sulle loomulikud ja mida tööülesannete täitmine sinult ootab. Kuskil ei ole ette kirjutatud, milline täpselt ühe juhi persoona olema peab ning sina ise võid julgelt otsustada, milline juht sa olla tahad.
Räägime delegeerimisest
Kohutavalt raske asi minu jaoks. Eriti kui oled enne olnud spetsialisti rollis ja tead une pealt, kuidas millegi seadistamine käib või kuidas vaid paari hiireklõpsuga üks kiire muudatus ära teha. Nüüd on su alluvuses keegi, kellel võtab nende asjade tegemine natuke kauem aega, SEST TA ON UUS. Ühel päeval olid ka sina uus ja tegid neid asju kauem. Tunnen alati meeletut kiusatust need asjad ise kiiresti ära teha, sest mis see 5 minutit või 7 hiireklikki siis ära ei ole. „SUURIM VIGA,“ ütleb mulle koolitusel Kristo Krumm. Miks? Kuigi esialgu tundub lihtsam ise see asi kiiresti ära teha, siis pead arvestama sellega, et sa võtad ära uuelt töötajalt õppimisvõimaluse ja järgmine kord, kui on vaja sama asja teha, ei oska ta seda ikkagi. Leiad jälle ise selle 5 minutit? Palju õnne, nüüd on see ülesanne koguaeg sinu laual, sest sa ei vaevunud oma töötajat õpetama. Õigemini, sa tahtsid talle head ja mõtlesid, et aitad. Tegelikult takistasid teda oma tööd tegemast.
Iga kord kui mu käsi haarab nüüd töötaja hiire järele, et midagi kähku ära teha, sunnib mu aju mind astuma 2 sammu ekraanist eemale ning seletama inimesele, kuidas ta saaks seda ise teha. Ma enam ei tee ise ära, ma õpetan – luban!
Kui sa mind ei usalda, siis lõpp on lool
Mõned juhid peavad pidevalt kõike kontrollima. Kas siis seetõttu, et nad kardavad vigu või nad tahavad lihtsalt kõigega kursis olla – mis pealkiri kirjale panna, kus see nupp kodulehel ikka võiks olla, mis sa kliendile täpselt ütlesid ja kas sa seda ka ikka mainisid. Jälle suur viga. Sa pead oma töötajaid usaldama, sina ise ju valisid nad tööle, usalda siis oma valikut. Mis juhtub, on see, et kui sa koguaeg kontrollid ja parandad, siis ühel hetkel kaob töötajal ära motivatsioon anda endast 100%, sest ta teab, et sa niikuinii muudad midagi. Tõstad kas või 2 sõna ringi, et natukenegi panustada. Juhina võid sa arvata, et sa aitad, või hullemal juhul, et omad kontrolli selle üle, mis su töötajad teevad. Tegelikkuses pärsid sa nende motivatsiooni ja vastutust. Lase tal proovida ja lase tal eksida – lase tal teha seda tööd, mille jaoks sa ta oma meeskonda võtsid.
Kas sa said mu info kätte?
Kuidas sina tööl asju ajad? Mina olen see piinlikult korrektne ja visuaalne tüüp. Ma armastan värvilisi memosid, korrektseid juhendeid kes-millal-mida-teeb ning jooniseid. Mulle sobib väga hästi, kui minu postkasti potsatab kiri, kus on kollasega ära märgitud kõik asjad, mille eest mina vastutan. Mulle meeldib, kui me saame oma plaani tahvlile punktidena lahti joonistada. See kõik tundub mulle nii loogiline ja lihtne jälgida. Üllatus! Kõik ei ole sellised. Tuleb välja, et mõne inimese jaoks on värvilised memod tõeline piin ning sinu joonistusi nad ei mõista. Nad tahavad hoopis 5 minutit kohvinurgas asja läbi rääkida ja tagasi peegeldada.
Kas sa oled kunagi oma meeskonnalt küsinud, millisel kujul neile meeldib infot saada? Nii lihtne ja loogiline, aga samas ei olnud ma ise seda kunagi teinud. Olin täiesti unustanud, et kõik ei töötle infot samamoodi nagu mina. Lihtsalt küsi, milline väljund neile kõige kergemini vastuvõetav on. Äkki ei peagi sa edaspidi pikki nädalakokkuvõtteid kirjutama, vaid piisab ainult rääkimisest? Või vastupidi, kui oled seni tunniseid koosolekuid harjunud tegema, siis äkki hoopis pikka juttu pole vaja, saada lihtsalt pidepunktid? Küsi järele!
Prioriteedid
Kui olin umbes 3 nädalat juhirollis olnud, sain aru, et kõik asjad on üliolulised ja kõigega on koguaeg kiire. KÕIGEGA. Äärmise püüdlikkusega püüdsin kõik need asjad ära teha, kas või unetundide arvelt. Kui olin juba paar kuud nii teinud, sain aru, et see ei ole jätkusuutlik. Mis veel olulisem - sain aru, et kõik need asjad ei ole minu rolli täitmiseks üliolulised ja kõiki neist ei pea ma ise koguaeg tegema (vaata punkti delegeerimisest!). Nüüd olen seadnud endale prioriteedid. Minu töölaual ilutsevad 3 erksavärvilist märkmepaberit, kus on minu kõige olulisemad eesmärgid kirjas. Kui asju kipub kuhjuma, siis vaatan neile märkmepaberitele otsa ja küsin endalt, kas mingi konkreetse ülesande täitmine aitab mind mu suurele eesmärgile lähemale või mitte.
Nii nagu sinust ei saanud üleöö spetsialist, ei ole minu hinnangul võimalik üleöö hakata juhiks. Sa pead sinna rolli kasvama, aga sa ei pea seda tegema üksi. Parim avastus, mille ma tegin, oli see, et täpselt nii nagu spetsialistiks on võimalik õppida, on ka juhtimises väga palju õppida: tehnikad, mis aitavad sind rasketest olukordadest üle, õpetavad keeruliste inimestega toime tulema ja oma inimesi paremini mõistma. Päeva lõpuks ei ole juhtimine ainult arvutis klõbistamine ja eesmärkide seadmine, vaid oma inimestega suhtlemine ja nende toetamine selles pööraselt keerulises maailmas.
Faktid
Koolitaja: Kristo Krumm
